Viimane Pühapäevaliiga etapp tõi Nõmme Kalju FC KMM 07/08 valgele grupile palju rõõmu, sest esimest korda jõudis meie esindusvõistkond esikolmikusse. Pronksmedal Tallinna konkurentsis on väga tähtis saavutus ja näitab, et poisid on talve jooksul teinud märkimisväärse arenguhüppe.
Allpoolt on võimalik lugeda grupi treener Tomáš Urbani KMM 07/08 grupi tegemiste kohta huvitavas, omalaadses mina-vormis tekstis. Head lugemist!
Peaaegu igal Pühapäevaliiga turniiri etapil oleme osalenud kahe võistkonnaga ja viimane etapp ei olnud erand. Meie duubel seekord suurt läbimuret ei teinud lõpetas seitsmendal kohal.
Staažikas lugeja ilmselt nüüd ootab detailset mängude analüüsi ja kindlasti leiduks, millest kirjutada, sest sel turniiril oli palju näha: ülipõnevad mängud musta grupiga ja Infonetiga, kelle käest meil õnnestus punkte röövida, duubli suured kaotused samadele vastastele ja laste pettumus nende järel, halastamatu lahing omavahel ja kõige lõpus unustamatu penaltiseeria, mis meile medalid tõi.
Seekord aga teeme teisiti ning uurime, mis toimub eesriide taga. Ja selleks kasutame ainulaadset võimalust küsida otse treener Tomi (Tomaš- R.R.) käest.
Kolmas koht on kindlasti hea saavutus, kas sa oled rahul?
Mul on hea meel, et poisid medalid said. Nad on terve talv kõvasti trennis tööd teinud ja kui keegi sellist saavutust vääris, siis just nemad. Treener aga ei tohi kunagi rahul olla. Eriti sellises vanusekategoorias. Sest kui sa oled rahul praeguse seisuga, tähendab see, et sul ei ole piisavalt ideid, kuidas edasi minna ja sinu hoolealuste areng hakkab stagneeruma.
Kas see tähendab, et sa ootasid enamat?
Esindusvõistkonna puhul ilmselt mitte. Me võime vahepeal üllatada, nagu me tegime musta grupi vastu, kes tegelikult jättis oma parimad mehed mängu esimesel poolel puhkama, aga tavaliselt me ikka jääme tugevamatele veel selgelt alla. Kui me vaatame asja realistlikult, oli kolmas koht praeguse turniirisüsteemi puhul maksimaalne võimalik tulemus ja samas ka minu isiklik eesmärk. Natuke pettunud olen selles, kuidas mängis meie duubel, sealt ma ootaks natuke rohkem.
Räägi natuke rohkem duublist. Tundub, et mõned mängijad ei olnud väga rõõmsad, et nad teises võistkonnas üldse mängisid. Milline on üldse duubli mõte?
Duubli mõte on väga lihtne. See annab mängijatele võimaluse kogeda turniiri atmosfääri ja harjuda kõrgema mängutempoga. Duublis mängivad tihti nõrgemad mängijad ja algajad, aga see ei ole alati nii. Valges grupis on 18 last ja neist vähemalt 13 saaks esindusvõistkonnas edukalt hakkama. Mõni paremini, mõni mitte nii hästi. Paraku on esimeses võistkonnas kohti vähem kui kandidaate – ainult 9. Nii jääb alati keegi välja ja ei oleks eriti taibukas, kui ma jätaks välja kogu aeg samad mängijad. Alternatiiviks oleks mängida ainult ühe võistkonnaga ja see ei tundu olevat parem lahendus.
Kas see ei ole natuke ebaõiglane? Teed trennis kõvasti tööd ja järsku võtab kehvem mängija sinu koha ja sa pead mängima ühes võistkonnas sellistega, kes ei ole elus veel korralikku söötu andnud.
Esiteks ma ei ole nõus väitega, et meil on grupis lapsed, kes sööta üldse ei oska. Oskavad küll, vähemalt siis, kui nad korralikult keskenduvad. Aga ma pean tunnistama, et selline lähenemine on individuaalse mängija suhtes ebaõiglane. Mina teen seda muidugi terve meeskonna arengu eesmärgil, aga vaevalt, et mängijad (ja võib-olla ka nende vanemad) seda märkavad. Kuigi ma proovin lastele seletada asja nii, et just neid on duublis vaja, sest teised ei saaks ilma nendeta hakkama, peaaegu alati on näha ilmselget pettumust. Ma saan sellest aru, nõrgemas võistkonnas mängides tavaliselt kaovad võimalused hea tulemuse saavutamiseks. Siin on tähtis, et lapsevanem oleks lapsele toeks ja mängija ise ei laseks ennast väga olukorrast häirida ja keskenduks oma mängule. Kui ta seda ei oska, ei pinguta ja mängib alla oma võimete, siis ta teeb endale karuteene, sest mina sellist nõrkust märkan ja arvestan sellega tulevikus.
Kas sa ei ole liiga nõudlik? Lapsed on ikka kuue- ja seitsmeaastased ja tahta nendelt, et nad niisama lepiksid sellise saatusega, tundub liialt ränk.
Tegelikult me siin räägime jalgpalli ja ka iga teise spordi alustest ja neid tuleb õpetada algusest peale. Olgu mis tahes, mängija peab väljakul endast alati parima andma. Siin ei tohiks olla mingeid tingimusi ja järeleandmisi. Mida varem lapsed sellest aru saavad, seda parem. Selline lähenemine viib edasi ja võimaldab võita tugevamaid vastaseid. Ja teine asi on see, kuidas mängija suhtub treenerisse. Kui treeneri otsus oli selline, tuleb sellega nõustuda. Mängija või tema vanemad võivad alati küsida, miks just nii läks ja ma kunagi ei keeldu olukorra seletamisest, aga minu otsust see ei muuda. Kui mängija ikka tunneb ebaõiglust, siis kõige parem viis, kuidas mulle näidata, et ma eksisin, on duublis hästi mängida. Tavaliselt saab seal hea mängija rohkem mänguaega kui esinduses ning võimalusi on selleks küllaga.
Sa tihti mainid lapsevanemaid. Kui tähtis on nende roll väikese jalgpalluri arengus?
Väga oluline. Ma olen lastega koos ainult paar tundi nädalas, aga lapsevanemad oluliselt rohkem. Meie lapsed on veel sellises vanuses, kui nad hea meelega lähevad isa või emaga jalgpalliväljakule midagi harjutama või lihtsalt niisama palli toksima. See on äärmiselt kasulik jalgpalluri arengus ja tihti nii tekib lapse ja vanema vahel ainulaadne side. Teine asi, kuidas saab aidata, on jalgpallist rääkimine. Trennis ma ei saa kõike seletada ja veenduda, et lapsed ikka kõigest aru said. Lapsevanem saab seda teha paremini ja ka sellises vormis, mis on lapsele sobiv. Eriti venekeelsete laste puhul on see väga tähtis, sest kahjuks on minu vene keele oskus peaaegu olematu. Siia kuulub ka jalgpallimängude vaatamine koos lastega, kasvõi telekast või Hiiu staadionil (mõistliku ilma puhul). Ja samamoodi on oluline lapse toetamine turniiridel. Ma saan aru, et see on aeganõudev, aga kui vähegi võimalik, oleks ikka hea, kui lapsevanemad tuleksid kohale. Minu kogemused ütlevad, et lapsed, kellel seda tuge ei ole, mängivad halvemini ja aja jooksul nende huvi jalgpalli vastu võib üldse kaduda.
Tuleme tagasi turniiri juurde. Kes oli sinu arvates valge võistkonna parim mängija ja miks?
Meie teises võistkonnas kahtlemata Emil. Tal oli aeglane start ja esimestes mängudes natuke otsis ennast, aga siis ta pani sisse järgmise käigu ja järsku hakkas asju juhtuma. Kolm väravat on ikka väga hea individuaalne saavutus. Esindusvõistkonnast on väga raske kedagi esile tõsta, sest kõik mängisid hästi. Tubli oli Hendrik. Väravas ta tegi palju tööd ja mõned tema tõrjed otsustasid, et punktid jäid ikka meile. Mulle aga isiklikult meeldis Filip ja tema värav oli eriti äge. See on juba kolmas turniir järjest, kus ta on skoorinud ja ma arvan, et see nõuab tunnustamist.
Millised on valge võistkonna lähiaja plaanid?
Meie saalihooaeg hakkab läbi saama. Suure tõenäosusega oleme saalis veel üks kuni kaks nädalat. Ma loodan, et saan uue treeninggraafiku varsti kätte, aga see kahjuks minust ei sõltu. Järgmine turniir on meil alles kuu aja pärast – 25. aprillil Laagri kunstmurul, kus mängivad 2008. a. sündinud lapsed.
Valge võistkonna statistika:
Nõmme Kalju Valge II vs FC Infonet 0:6
Nõmme Kalju Valge II vs Kratid 0:2
Nõmme Kalju Valge II vs FC Tiigrid II 1:6 (Emil)
Nõmme Kalju Valge II vs FC Tiigrid I 0:0
Nõmme Kalju Valge II vs Nõmme Kalju Must 1:6 (Emil)
Nõmme Kalju Valge II vs Nõmme Kalju Valge I 1:1 (Emil)
Põhiturniir: 2 punkti, 7. koht
Väravalööjad: Emil 3
Nõmme Kalju Valge I vs FC Tiigrid II 1:1 (Jegor)
Nõmme Kalju Valge I vs FC Infonet 0:0
Nõmme Kalju Valge I vs FC Tiigrid I 1:1 (Egert)
Nõmme Kalju Valge I vs Nõmme Kalju Must 2:2 (Jegor, Artem)
Nõmme Kalju Valge I vs Kratid 2:0 (Aleksander, Filip)
Nõmme Kalju Valge I vs Nõmme Kalju Valge II 1:1 (Egert)
Põhiturniir: 8 punkti, 3. koht
Nõmme Kalju Valge I vs Kratid 0:0 (2:1, edukad penaltilööjad Egert, Jegor; Hendrik tõrjus 2 penaltit 3st)
Lõppkokkuvõttes 3. koht
Väravalööjad: Jegor 2, Egert 2, Artem, Aleksander, Filip
